Kaks juhtumit meie bussijuhtide teeninduskultuurist.
[29. aprill, 2003]

1.(juhtus jõululaupäeval AS Marsruut bussiga Pärnu-Tartu). Sõitsime perega maale vanaema juurde, piletid olime ostnud eelmüügist. Ette sõitis mingi vana sara ning kui mu teinepool soovis panna lapsevankri alla pagasiruumi, tuli vastuseks: ei pane, luuk on kinni külmunud. Mis võis olla täitsa tõsi, arvestades, et väljas oli -20 ümber. Puhkes sõnavahetus, milles siinkirjutaja sai muuhulgas kuulda, kui tülikad elukad on igasugused lastega reisijad ja nii edasi. Lahendus tuli alles pärast seda, kui minu teisepoolega liitus veel paar kurja naisterahvast, siis ajas bussijuht vastumeelselt mütsi pähe, tuli välja ...ja ennäe, avanes ka pagasiruumi luuk! Kogu asjast jäi mulje, et sohver ei tahtnud lihtsalt välja külmetama minna. Aga kas pooleaastane imik oleks tahtnud oodata järgmist bussi, väljumisega nii umbes kaks tundi hiljem? 2.juhtum kestab siiani mitmes linnas, oma silmaga olen näinud Tallinnas, Pärnus ja Tartus. Asja koondnimetus on "Sjendid ei võtame" või muu sarnane silt — Pärnus tavaliselt isetegevuslik, aga Tallinnas kohati vaata et massproduktsioon. Tahaksin siinkohas meelde tuletada, et Eesti vabariigi rahasüsteemis on sendid täiesti ametlikult olemasolev nähtus ja nende vastuvõtmine reisijalt kohustuslik. Kui taoline taidlus ühistranspordis veel jätkub, luban võtta kasutusele vastumeetmed ja hakata edaspidi pileteid ostma ainult 5- ja 10-sendiste eest.