"Sellised te kuradi ostjad olete!"
[29. aprill, 2003]

Tallinnas, Mustamäe teel (Tammsaare tee peatuses) on 3 putkat: R- kiosk, Tsenter ning mingi Art Foto Plus. Kõik nad tegelevad ajakirjade ning muu pudi- padi müügiga.
Läksin omale suitsu ostma. Maksin 12 krooni paberrahas ning 10 metallmünti (sest rahakott oli teisi juba pungil täis). Ja seal putkas vahtis mulle puuginäoga läbi klaasi vastu mingi pensionieelik Ljudmilla. Kui sain raha letti laotud, kukkus Ljudmillake kobisema. Et miks ma kõik metallmündid temale andsin? Et ma peaksin teistele müüjatele ikka kah osa münte andma. Ta ütles:"Alati maksate müntidega:" Kuid tõde on see, et ostsin sealt putkast esimest korda. Seda ma talle ka ütlesin ning siis sain teada, et ta mõtles selle all kõiki ostjaid üleüldse. Mina talle seepeale, et raha on raha. Raha "ei haise". Ning kui see on kehtiv raha, siis ma saan sellega järelikult ka poest osta. /Lõppude lõpuks, ega Ljudmillake ju münte omale rahakotis koju ei pea tassima. Tema peab lihtsalt õhtul raha üle lugema, kotikestesse pakkima ning turvafirma autoga panka saatma. Nii et milles probleem?/ Seepeale kuulsin Ljudmilla raskest elust. Kuidas kõik ikka talle metallikatega maksavad ning kui tema neile tagasi metallmünte annab, siis kliendid nägutsevad (!!!). No mul oli poogen. Niikaua, kui ta seal raha luges, pidin tema virinat kuulama. Siis sain oma suitsupaki kätte ning hakkasin lahkuma, kui kuulsin Ljudmilla kommentaari :"Sellised te kuradi ostjad olete!"
Astusin paar sammu edasi...ning lasin öeldu omal kompuutrist läbi. Ja see lõi mul närvi mustaks. Läksin tagasi ja küsisin, et mis kommentaar see nüüd oli? Ljudmilla lahkelt kordas seda mulle. Ma ütlesin, et kuulge, ma praegu lähen ja kaeban teie peale. Ljudmillal oli savi. Ütles, et mine kaeba. Astusin kioskist eemale, kui ikka veel kuulsin müüja mölisemist (leebemat sõna sellele ei leidu).
Kas mina olen süüdi, et metallmünte vermitakse üldse? Või peaksin nad kodus vaguralt hoiukassasse koguma, et mitte ühtegi müüjat enam välja vihastada?