tartu sotsiaaltöö
[24. november, 2006]

Tartu pidi olema heade mõtete linn, miks ometi siis me pere juba kolmandat korda taotleb eluruumi me linnalt ja seda tulemusteta. Kolme lapsega pole tegelikult see "lasteraha" ka teab mis suur ja pereisa on 100% töövõimetuks tunnistatud arstliku komisjoni poolt. Tööle pole ta suvest saadik saanud. Siiski valetab linnavalitsus minu sissetulekuks üle 10000 krooni kuus ja keeldub me perele eraldamast sotsiaaleluruumi.Viibin 3- lapsega Tartu Laste Turvakodus ja pereisa haiglas, kus ta tegelikult juba ei peakski olema, meiega koos siin tal olla keelatakse, selleks peab olema kodu, mitte turvakodu, korterit me üürida ei saa oma 4-poole tuhandega, mis tänu lastele praegu iga kuu arvele tuleb ja linnavalitsus mängib meiega seda kümne tuhande alatut mängu.
pereleht Sellest moraal: naised, olge tugevad puhul, kui teie laste isa järsult peaks invaliidistuma, abi saate linnalt elamispinna näol vaid siis, kui issi reeturlikult maha jätate. Sellise mulje on jätnud praegune asjade käik.

Päris pikalt on olnud me pereprobleemid ja viimaks mõned kuud tagasi lahendasine kõik isegi kasutamata perepsühholoogi teenuseid, hea, kui perekond säilib ja kõik pereliikmed sellega rahul on, sõda oli küll hirmus. Millegipärast aga just kui olime omavahel kõik korda saanud algaski see tohutu jant. mis tõi meid kolmandat korda ülalnimetatud asutusse. Juba kolmandat korda peame niiöelda, pea nullist alustama, kuna me isiklikud esemed on ühe tuttava kuuris, teadagi ei säili mööbel sellises panipaigas kaua ju.Kedagi aga ei huvita, kuidas me peame sedasi elama, ei huvita see isegi mitte sotsiaaltöötajaid, kellega oleme vestelnud ja ka kõik tõestusmaterialid esitanud me mitte just meeldiva olukorra kohta.

Mida siis sellest arvata, kuhu me sedasi jõuame, uudised pasundavad, kuidas me pealinnas rünnatakse sotsiaaltöötajaid, neh, millise seisundini sotsiaal inimesi võib viia. Õigus aga jääb ikkagi neile, keegi vist ei kaalu rünnakute psühholoogilisi tagamaid ja mis see inimelu siis ikka maksab? Kes teab.Üks laps joonistab iga päev hulga maju, kus peaks olema me kodu, teine, kolmene, küsib kogu aeg, kus on me kodu ja koos pärivad minult, miks med. õed haiglas issit kiusavad, no on lihtsalt hammaste vahele võtnud, mis me teha saame.

Perekondi tuleks siis ikkagi mõista ja väärtustada, nii nagu kõikjal räägitakse, mitte toimida vastuoksa. Oleme küll ise proovinud, kuid teatavatel põhjustel on see katki jäänud.Kas siis sellisel juhul peakski hääbuma? Jajah, tööleminek on raskendatud, laste vanuse tõttu, seega peaks ikka olema kodu selle jaoks koos mõlema vanemaga.