Parameedikute võidukäik
[21. juuni, 2006]

Juhtus nii, et veebruaris 2005 tekkis mul järsku äge põiepõletik. Kuna elan ühes linnas, aga perearst teises, ei saanud ma tema juurde antibiootikume saama kah minna. Sõitke ise kaks ja pool tundi bussiga, kui iga 15 minuti järel on tarvis kempsus käia... Ei tule hästi välja, kui just pamperseid jalas pole.

Egas midagi, helistasin talle. Soovitati osta apteegist põieteed ning seda päevas vähemalt kaks liitrit (!) juua. Ma, loll, uskusin seda juttu ja jõin kohusetundlikult. Konks seisnes selles, et ülevalt läks kogu see vedelik sisse, aga alt välja tulla ei tahtnud. Loomulikult sain ma sellest oluliselt jubedamad valud kui enne olidki. Ilma kangete valuvaigistiteta polnud enam üldse kuidagi võimalik olla, kusjuures ma kuulun inimeste hulka, kes tavaliselt eriti teravalt valu ei tunne. Hää küll, neelasin siis tablette. Ühel hetkel ei pidanud magu enam sellele teekogusele vastu ning ma oli üsna lollis seisus, kuna olin natuke enne kõige välja öökimist valuvaigisti sisse võtnud. Uut laksida ka kohe ei tahtnud, kuna kartsin selle teemaga tõsiselt üle pingutada, kuid lahjemaid tablette polnud. Ilma olla polnud paraku võimalik.

Helistasin siis kiirabisse, endal nii suured valud sees, et polnud kohati suuteline rääkima, vaid torusse ainult ägisema. Selle asemel, et minuga normaalselt suhelda, hakkas dispetšer mu peale lihtsalt ja konkreetselt röökima, umbes et mida ma puterdan, rääkigu normaalselt. Ma ei mäleta, mis pagana imenipiga ma suutsin talle selgeks teha, et ma ei simuleeri, vaid vajan tõesti nüüd ja kohe valuvaigistavat süsti eelmainit' põhjustel.

Hää küll, läks aega mis läks (ma tean küll, et ma ei olnud verest tühjaks jooksmas ning kuna nad on alarahvastatud, on mõningad väljakutsed lihtsalt tähtsamad kui teised), aga ükskord jõudsid nemadki kohale. Tädi, kes minuga suhtles, oli täitsa normaalne, pole midagi paha öelda ta kohta. Ta näost oli ka näha, et ta oli juba päris väsinud. Ilmselt vahetuse lõpp või miskit. See-eest autojuht vahtis täiesti häbitult uurival kombel toas ringi, nagu tahaks siia tagasi vargile tulla. Ime, et ta veel kapiust ei paotanud. Kolmas tegelane seltskonnas oli noor blondiin, tema osaks jäi praktiline osa. Ma tean küll, et süstlanõel on sihuke suhteliselt õrn ja õhuke asi, aga kui tibi teeb kaks süsti ning mu igasugu kummalisi asju näinud sõjaväelasest elukaaslane, kes pärast nõelad minema viskas, on kergelt šokeeritud, pole asi päris õige. Nimelt olid mõlemad nõelad täiesti kõverad. Mitte natuke kõverad, vaid ikka päris tugevalt. Peab siinkohal märkima, et poolteist kuud pärast süstide saamist ei saanud ma vasakut jalga teatavas asendis hoida, kuna mul oli süstitud kohas selle tõttu ikka päris ebameeldivalt valus. Nõme lugu on selles, et see teatav asend tuli esile enam-vähem iga kord, kui ma kuhugi kõndima pidin ning seega kasutasin liikumist 'jalg jala ette'.

Kahju, et nüüdseks pole vähemalt Harjumaal vist enam ühtki arsti kiirabibrigaadidesse jäänud. Põhimõtteliselt on seis selline, et parameediku väljaõpe kestab vist kuus kuud (või oli see kõigest kolm?) ning vajaduse korral viivad nad samu protseduure läbi, mida arstid koolis käies aastaid ja aastaid mulaažide peal harjutavad.