Valetav kaal
[03. august, 2005]

Selle aasta juuni kuus, käisime õega Tartus Eedeni Keskuse Konsumi toidupoes. Taskus oli meil 25,- sularaha. Mõtlesime, et lähme ostame natuke magusat. Valisime siis välja 2 enam-vähem ühe suurust kiivit, 1 greibi, 2 enam-vähem ühesuurust apelsini ja kassa juurest võtsime veel väikese Snickersi shokolaadi. Shokolaadi võtsimegi veel ainult seetõttu, kuna olime kaaluga asjad eelnevalt kontrollkaaluga ostusaalis ära kaalunud ja välja arvutanud et meil tuleb rahast (25,-) välja. Isegi pärast shoksi hinna lisamist pidi meil veel 1.50 järgi jääma. Aga kassas arvet tasudes küsis müüja meie käest ligi 35,- Läksime õega veidi närvi ja hakkasime mõtlema juba, et mida siis võtta ja mida tagasi panna, sest raha oli ju ainult 25,-, kui mulle meenus, et mul on seljakotis ka pangakaart, niisiis maksingi arve kaardiga ära. Kui arve sai tasutud ja ootasin tshekki, siis müüja seda mulle anda ei tahtnud. Küsisin, kas me tshekki ei saagi, siis tegi kaasapidaja sellise näo pähe, nagu ma oleks tal lahti palunud riietada...jäi niimoodi väga vastikult mind piidlema alt kulmu...aga ma ei andnud järgi ja nõudsin oma ostutshekki. Seepeale katkestas müüja töö järgmise kliendiga, ilma, et oleks kordagi vabandanud. Ronis oma kassatooli otsast maha, kummardus leti alla ja mõne aja pärast tõstis prügikasti(!!!) leti peale, võttis kõige pealmise tsheki ja ulatas mulle. Vaatasin ostusummat - oligi meie tshekk. Hakkasime siis umbes 1 meetri kaugusel kassakabiinist õega seda tshekki uurima, et miks meil ikkagi rohkem raha läks...Esialgu ei saanud me isegi nagu asjale pihta, sest kui kaubanimesid vaatasime oli kõik justkui õige, aga kui hakkasime koguseid vaatama, siis tuli välja, mis meie summat oli kergitanud, nimelt oli iga kaal veidi üle 100 grammi raskem. Näiteks meie kaks kiivit kaalus selle tsheki järgi 369 grammi ja ka kõik muu oli sama summa võrra raskem. Meil sai õega hing täis ja pöördusime kassasse tagasi. Müüja juba piidles meid kurja näoga. Panin tähele ka selle vea, miks meie kaup nii palju kaalus...Kassakaalul oli statsionaarselt 163 grammi ees. Ulatasin müüjale kauba ja tsheki ja palusin tal need asjad nüüd uuesti kassast läbi lüüa, kuid seekord ilma selle EKSTRA-kaaluta, ehk ilma 163 grammita. See müüja oleks nagu kummitust näinud. Ohkis ja puhkis seal. Oleks, et ta oleks korda ka vabandanud...ei. Ütles meie seljataga seisvatele inimestele, et mingu nad parem heaga teise kassasse, kuna "siin läheb aega". Hakkas siis jälle sealt kassast välja ennast punnitama ja hõikus teisele müüjale, et ta ei tea, kust see kaal välja lülitatakse. Iga teine fraas ta suust oli "issand jumal küll"...Mina ja mu õde pidime seda tsirkust seal ikka oma 10 minutit vaatama. Vahepeal käis müüja ära, ega öelnud meile kuhu läheb. Hakkasime juba pelgama, et müüja ei tulegi tagasi. Kuid tuli. Ilmselt polnud ta ära käimisest kasu, sest kaalu ta ei osanud ikkagi välja lülitada. Lõpuks ütlesin talle, et tõmmaku juhe välja ja lülitagu kaal uuesti sisse. Siis otsis ta seda juhet seal jupp aega. Kui seegi protseduur oli õnnelikult ühel pool, siis arvas ta, et sellega kõik lõpebki, aga valesti arvas, sest kaal näitas ikkagi 163 grammi. Milles siis asi oli? Müüjal oli sinna kaalu ümber igast träni topitud ja kogu see "krempel" toetus kenasti kaaluplaadile...Kui müüja tähelepanu sellele juhtisin, siis muutus ta näost minu arust küll tulipunaseks...Sai siis suure hädaga kaalu nulli, kaalus meie asjad uuesti ära ja andis selle summa tagasi, mis vahelt tuli ennist. Tore, kui ma enda eest seista oskan - seda on mulle maast madalast õpetatud, aga sellele müüjale pole isegi elementaarseid viisakusreegleid mitte poole sõnagagi mainitud, sest vabandus või seda väljendav sõna jäigi meil kuulmata, pigem tundsime endid õega veel pahasti ka, et julgesime müüja tähelepanu sellele juhtida, et ta kaal vale on...Jumal teab, kas see oli siis sihilikult tehtud või mitte, aga siiani on tunne, et vähemalt vabanduse oli see müüja meile küll võlgu...Kurb, et tänapäeva nooblites ja tihti-külastatavates kauplustes sellise suhtumisega müüjaid peetakse...