Tartu traumapunkt
[25. september, 2003]

Laupäeval 20 september 2003a. kell 11.15 läksin isaga sünd.1939a. traumapunkti nn. korduvale vastuvõtule, kuna tema käsi oli kaks päeva tagasi toimunud töö (mitte joomingu) käigus redeli pealt kukkumise tagajärjel jäänud liikumatuks nii palju, et puusast kõrgemale ta oma kätt, ilma teise käe abita üles tõsta ei saanud, ega saa seda praegugi. Peale selle oli labakäsi tal turses ja valus. Rinnakorvi piirkonnas hingamisel terav valu, nagu oleks mõni ribi katki.
Esmasel traumapunktis käimisel diagnoositi tal koljupõhimiku mõrad kolmest kohast, põsesarna ja silma piirkonnas.Seda, et ta kätt liigutada ei saa, seda ta ei tundnud , kuna oli peamiselt koguaeg pikali kanderaamil. Tehti lasertomograafia (vist ainult peapiirkonnast ja väikesest osast ülakehal). Kukkumise tagajärjel oli tal olnud ka teadvuse kaotus . Sellepärast ma isal kaasas olingi, kuna tal on sellest päevast väikesed mälulüngad.
Astusime siis koos isaga traumapunkti uksest sisse(viisakalt ja sokkide väel loomulikult), kui oli seina peal dablool läinud põlema meie järjekorra number 013. See peale esitati meile kohe küsimus, et kuidas me sisse saime? No mis meil siis muud vastata oli , kui ikka seda , et meie järjekorra number läks seinal põlema ja me astusime pahaaimamatult sisse. Mispeale tohtrid seal üksteise võidu hakkasid kindlaks tegema, et kes siis siiski sellele nupule vajutas, mis järgmise patsiendi sisse kutsub.
Järgmine küsimus kõrgendatud toonil isale oli, et kuidas ta üldse siia sai tulla, kui tal on ette kirjutatud voodireziim 10 päeva. Küsisin neilt seepeale, et kas nad oleksid siis pidanud ise isa juurde koduvisiidile tulema. Pakuti välja veel varianti tulla esmaspäeval tagasi ..... (et siis vist jälle voodireziimi rikkuda?) Mille peale põrnitseti mind altkulmu ja natukese aja pärast kui olin isa kõrval koha sisse võtnud, saatis mind heledate juustega tohter uksest välja põhjendades seda sellega , et minu isa on täiskasvanud inimene ja ruumi on seal niigi vähe.
Pistsin siis nina peale koputust veel korra sisse , et öelda et kui on kaks päeva tagasi toimunud isa trauma kohta küsimusi , siis oleksin ma vast vähe kompetentsem vastama, kuna isa tõepoolest ei pruugi mäletada pooli asju, mis temaga tol päeval juhtus. Mispeale käratati mulle jälle, et pange uks kinni ja ärge segage meie tööd. Mispeale ma vastasin , et siis võiksitegi seda teha ja mind ära kuulata ... jägnesid näoga minu poole istuva tohtri sajatused ja närvilised shestid minu suunas. Panin siis nõutult jälle ukse kinni. Ilma, et mind oleks äragi kuulatud.
Istusin siis koridoris ja jäin ootama ......
Mõne aja möödudes tehtigi siis isa käest pilti ja tema alumisele käe osale asetati kips.
Pärast kuulsin veel isa käest, kui ta oli kardina taha ootama pandud, kuidas üks tohtritest siis, kes istus näoga ukse suunas arvuti taga, lausus teisele tohtrile: "Ma ei oska, kuna mul ei ole seda kunagi vaja olnud." Ju see lause väljendas siis selle tohtri arvutitundmise oskust, selle jaoks, et välja võtta andmeid arvutist, mis oli sinna paar päeva tagasi sisestatud. (võibolla just see oligi selle põhjuseks, miks soovitati tagasi tulla esmaspäeval.) Kuna vahepeal käis läbi tohtrite jutust läbi ka selline fraas, et kust meie siin nädalavahetusel saame teiega midagi peale hakata, me ei tea ju sedagi, et mis asjaoludel teid siia toodi.
Järgmine koom asja juures oli see, et isal paluti särk seljast võtta ja seista , et teda siis üle vaadata. Samas pani arst asja sellega paika, käratades isale siis :
"Ärge hingake mulle näkku, pöörake nägu kõrvale" Isal vastas selle peale, et:"ega ma joonud ei ole". Ja tõepoolest isa ei suitseta, ega tarvita alkoholi.
Ja ega ei tasugi teha kohe järeldusi, et kui inimesel on nägu paistes ja silmaümbrus sinine, et tegu on kohe haisva suuga alkohoolikuga.
Arsti poolt öelduna, kõlab selline fraas veel eriti terava solvanguna ....
Ühesõnaga raskest kehavigastusest tingitud sressis olev inimene, kes läks traumapunktist abi otsima, sai traumapunktis veelgi suurema stressi osaliseks.
Tänase päeva seisuga isa kätt õlast ikka liigutada ei saa st. kätt üles tõsta. Ja ausalt öeldes ei julgegi seda arstide käest enam küsidagi, et millest see võib olla? Arstidel ju niigi palju tööd ........ :(
Ja kas on olemas selline seadus, et üks inimene ei või ühe nädalavahetuse jooksul kaks korda traumapunkti pöörduda ? Kuhu siis võib?

21 september 2003a. /poeg/